«Sa ei jõua niikuinii tagasi enne homset!»
«Mul läheb umbes tund, mitte rohkem.»
«Ma tean ju neid teie öiseid käike.»
«Musi, ma tulen kohe tagasi,» ütles ta saapaid jalga pannes ja avas juba ukse. Säde vaatas teda oma taksikoerapilguga nõutult keset tuba. Kell oli midagi üle kesköö, sest muusikavideod rohelisel ekraanil olid asendunud järgmise päeva kavaga.
«Ma tulen kaasa!»
Nad polnud juba mitu kuud koos linnas käinud.
«Ei tule.»
«Miks? Tulen küll. Me ei käi kusagil koos enam,» tõmbas Säde kiiresti öösärgi koos kampsuniga üle pea ära. Ta seisis viivuks alasti keset tuba. Hingeõhk auras. Ta kehal oli külmanahk, kui ta kapist kiiresti teksad võttis ja need veel kiiremini jalga tõmbas. Poiss vaatas seda ukselävelt ja ei öelnud midagi. Sest Säde oli otsustanud. Mõttetu vaielda.
«Kumma topi ma panen?» oli vaidlus lõppenud.
«Musta.»

Poiss seisis T-särgis ukselävel, saapad jalas ja suitsetas. Kuigi Säde ei olnud see tüdruk, keda ta öösiti unes nägi ja kelle nime ta vahel üksi olles kõva häälega ütles, et see ta naeratama paneks, tundis ta praegu, et oskus kiiresti riidesse panna oli üks selle tüdruku raudseid eeliseid kõigi teiste maailma emaste ees. Kontsad tegid ta pikemaks ja saledamaks. Topp tõi esile noorte rindade laitmatu kuju. Karvase kraega must kasukas, mille lõhn oli läppunud toasuitsu ning magusa J’adore’i segu, kiire puuder päeval nutetud silmaalustele ja väike huulepulk lauapeegli abiga tegid sellest tüdrukust kellegi, keda ta kiirelt enne ukse lukustamist laubale suudles. Sest lihtsalt oli see tunne.