Ärge kartke, ma ei kaldu kõrvale. Kohe räägin teile selle loo, mille algus on kuskil aastate taga. Ja lõpp siinsamas koos minuga selle laua taga istumas. Ärge saage valesti aru. See ei ole minu lugu. See ei ole mu perekonna, lapsepõlve ega sõprade lugu. Ja kahjuks mitte ka armastuslugu, kui väga ma seda ka ei tahaks.

See on kogu tõde sellest, mida keegi enam tõestada ei saa. Need, kes seda lähedalt nägid, on tänaseks juba maetud, trellide taga või vaikivad koos oma uute, õnnelike ja turvaliste eludega. Ma tean, et nad mäletavad, kuid lihtsalt ei räägi sellest. Tegelikult poleks ka mina rääkinud, kuid praegu pole mul alternatiivi — ma tahan, et te teaks, kes ma tegelikult olen.

Minevik on fakt. Tulevik on see, mida on võimalik muuta. Niikaua kui see võib päästa kasvõi ühe väikese elu, on see lugu jutustamist väärt. Aastate möödudes olen end hingetuks valetanud, püüdes oma minevikku kõigile talutavaks muuta. Selle asemel, et muuta neile talutavaks kõike muud, mis on veel minu võimuses. Mu sõbrad pole väljamõeldud ja meie teod polnud juhuslikud. Kuid ma ei väsi kordamast, et see pole enam minu lugu.

See on ühe poisi lugu, mis lõpeb seal, kus minu oma algab. Seda on vaja, et ma saaks alustada. Seda on vaja, et need asjad ei korduks. Ja seda on rohkem, kui te ootate.