«Mis haisutamine see siin jälle käib?» igises kellegi aastaid kulunud hääl esimese korruse aknal. Köögiaknast küürutas peadpidi välja keegi hõredate juustega härrasmees kohutava flanellsärgi ja üleloomulikult suurte kärbseprillidega.
«Kohe lõpetan,» vastas turske, poksija hoiakuga noormees, kes selle paneelmaja keldritrepil tagurpidi keeratud punast maastikuratast aerosoolvärviga hõbedaseks kattis. Sadul ja lenks kilekotti mässitud, üleminekud vilunult kinni teibitud, rattad seina ääres ootamas. Suurem osa raamist oli juba õiget tooni. Umbes 20 minutit veel, paar tundi tahenemist, kleepsud peale ja... no kurat!
«Inimesed ei saa hingata!... Mul on terve elamine haisu täis!» igises hääl ülevalt. Rääkimata aerosoolide mõjust osoonikihile ja toksiliste aurude toimel hälbivast ajutegevusest, oli ratast värviv tüüp oma tegevusega sellel pensionäril ikka väga häirivalt jalus.
«Putsi, ma kohe lõpetan!» hõikas noor tüüp tõredalt vastuseks.
Minut või kaks ei kostnud ülevalt piuksugi. Aga peagi oli vanamees uue ideega tagasi:
«Kes andis loa siin haisutada? Ma helistan ühistu esimehele... küsin otsemaid, kas siin on antud luba haisutada!»
See maja oli üks neist vanadest viiekorruselistest, kus keldrisissekäigud paiknevad kahel pool maja ja kus joodikud ööbivad, kassid poegivad ning nooremad rajooni tatikad vanemate pilgu alt eemal suitsetama õpivad. Poiss keldritrepi süvendis pani aerosooli käest. Ta astus trepist üles majaesisele kõnniteele, kuulas ära prillimehe ähvardused, mis meetmed tarvitusele võetakse, kui ta oma haisutamist ei lõpeta, ilastas läbi hammaste asfaldile ja hüüdis täie tõsidusega:
«Kui öösel tellis aknasse lendab, kas siis on kergem vait jääda?!»
Vanamees vakatas. Silmitses veel viivu seda noort siilipäist tüüpi, sulges akna ja tõmbas ette ka ruudulise köögikardina. Tüüp jätkas rahulolevalt pooleli jäänud tööd. Samal ajal hakkas telefon ta taskus kõnemärguandega vibreerima.
«Hallo,» võttis ta kõne vastu, lühidalt nagu alati. «. . . Rajoonis... Janni maja all... see, kus ta kolis nüüd... Ei... litsika kõrvalmaja... Viksin mingit ratast, varsti lõpetan... No davai,» selgitas poiss nimega Talis helistajale hetkeolukorda.

54, 55, 56, 57... tegi üks Talisest palju kõhnem kiilaspäine tüüp samal ajal kätekõverdusi oma uue toa põrandal. Selle paneelmaja viienda korruse korteris, kus üks nooruslik koduperenaine vannitoas parasjagu pesumasinat täitis ja tema ainus poeg oma toas trenni tegi, olid kõik asjad veel kolimisjärgus. Poisi toas olid vaid lahtikäiv diivanvoodi ja kirjutuslaud. Arvuti oli suures pappkastis, monitor laua kõrval maas. Seina ääres oli suur nahast kontoritool, mida varem kasutas Janari isa oma töölaua taga, kuid nüüd sobis see arvutitooliks paremini. See tool on seljale hea, oli ema öelnud. Riiulid ja kapid olid veel lahtivõetult esikus. Samuti olid lahti pakkimata raamatud, toidunõud, pidulik serviis, riided, voodipesu ja trenažöörratas. Kõik esikus. Ema toas oli suur abieluvoodi, kuid seegi endiselt kolimiskiles. See kolmetoaline korter oli neil ostetud juba üle-eelmisel nädalal. Ridaelamuboksi müügileping lubas kuu lõpuni vanas kodus sees elada. Sellepärast polnudki nad lahtipakkimisega kiirustanud.
62... 63... 64... 65... Poisi toa ukselt kostis koputus.
«65... 66... Oota!»
«Jannu, mul on üks küsimus!» kostis ema hääl läbi ukse.
Janari ema nägi välja 25−30aastane. Aga oli tegelikult 36. Varem käis ta hommikuti poodides, lõuna ajal ilusalongis või solaariumis. Pärastlõunal tegi aga keldrisaalis trenni, siis vaaritas köögis ning käis õhtu hakul, neli korda nädalas, ka body-pump-aeroobikas. Nüüd käis ta Tööturuameti kaudu saadud arvutikursustel. Registreerunud töötute täiendkoolitus. Igal esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel.
«67... 68... OOTA!!» karjus poiss, otsa eest higine, viimast jõudu kokku võttes.
«Ma tulen sisse!» ütles ema ja avas poisi toa ukse.
«Zajebiss, nahhui, mul läks lugemine putsi nüüd,» vandus Janar tigedalt ja ajas end põrandalt püsti.
«Ära kodus nii räägi,» proovis malbe olekuga naine pisut rangemat häält.
«See ei ole mingi kodu, raisk,» ühmas poiss ja pühkis higist leemendavat otsaesist T särgi sisse.
«Janar!»
«No mida on siis?»
Ema seisis uksel ja vaatas oma 18aastast poega, käes lapikuks muljutud sinise L&M i pakk:
«Ma leidsin su siniste teksade taskust selle.»
Janar astus emale lähemale ja võttis suitsud. Pakis olid ainult mõned ja needki lapikud. Kodu juures, seal ridaelamus, oli nende välisukse kõrval postkast. See oli kinni ainult kahe kruviga, mistõttu sai seda natuke seinast eemale tõmmata. See oli suitsupaki peitmise koht. Siin aga polnud ta veel sobivat kohta leiutanud. Või õigemini ei viitsinudki enam.
«See on Talise oma!» ütles Janar ükskõikselt.
«Miks Talise suitsud siis sinu käes on?»
«No ta andis minu kätte... Tal vanemad ei tea, noh,» ütles Jann, justkui solvudes, et ema teda üldse küsitleb. Ema vaatas poega murelikul pilgul. Poiss võttis spordikotist oma halli dressika ja tõmbas selle selga.
«Ma lähen viin talle ära,» ütles Jann esikusse astudes.
Ema ei öelnud midagi. Alles siis, kui poeg välisukse sneprist lahti keeras, ütles naine vaikselt: «Täna öösel oleme siin kodus... Tule mõistlikul ajal, homme on koolipäev.»
«Tra ma olen kaheksateist!» pobises Jann ja tõmbas ukse enda järel matsuga kinni.

Kui Jann oma suitsudega Talli juurde jõudis, oli ratas värvitud. Et Talis jälle jalgratastega tegeles, ei olnud tema süü. Põhjus oli selles, et rajoonis kasvas uus põlvkond. Need olid kümne-kaheteistaastased tatid, kes ühel õhtul lähedal asuva Tartexi hulgilao territooriumil luurekat mängides avastasid, et ühe laohoone seinaplekk on neetidest lahti. Järgmisel õhtul leidsid usinad põngerjad, et kui plekk üles kangutada, tuleb selle alt nähtavale roheline tuuletõkkeplaat. Huvi kasvas, kui selgus, et tuuletõkke saab kergesti eemaldada, kui sul on kruvikeeraja või terava otsaga puuoks, millega seda tükkhaaval lahti murda. Mõne päeva pärast, nähes, et auk laoseinas pole ikka veel parandatud, kisti seinast välja tuuletõkke alt paistma hakanud kivivill. Selle tulemusel mahtus kõige väiksem neist — 9aastane Andero, kambanimega Andu — läbi seinaaugu lattu ronima. Samal õhtul tund aega hiljem oli Andu välja toonud üle 60 purgi erinevaid aerosoolvärve. Järgmisel hommikul toodi umbes sama palju veel.
Talisel poleks sellega mingit pistmist olnud, kui ta poleks päev hiljem jalutanud mööda rajooni garaažidest ja näinud, kuidas needsamad tatid aerosoolvärvidega telliskiviseintele roppusi joonistavad. 52 kasutamata spray eest andis Tall tatikatele kümmekond päevinäinud kodumaist pornoajakirja. Nüüd, kui värv oli tasuta käes, otsustaski ta mõned jalgrattad turule lükata. Niisama, hobi korras, sest lihtsalt tekkis selline võimalus.
Oli kevad ja paljude linnakoolide juures jagati rattaid tasuta.
Talis võttis kilekotid sadula ja lenksu ümbert ära ning hakkas vähehaaval — mitte kiirustades, vaid neurokirurgi vilunud ettevaatlikkusega — maalriteipi raamilt maha kiskuma. Värv oli juba enam-vähem tahe.
«Rass helistas just. Enne kui sa tulid,» ütles Tall Janarile, rattaid värskelt värvitud raamile sobitama hakates.
«Mis ta siia ära kaotas?» küsis Jann ükskõikselt.
«Niisama. Lubas läbi tulla.»
Jann võttis oma pakist lapiku L&M i ning pani selle põlema.
«Nojah,» lisas ta mõne aja pärast, täiesti suvalisel hetkel.
Üheksa-aastasest vaprast Anderost siin enam juttu ei tule. Temaga kohtume uuesti kunagi aastate pärast kolmapäevaõhtuses «Politseikroonikas».

Vabandust kõrvalepõike pärast. Aga lihtsalt, igaks juhuks, et sa teaks. Kui sa kuuled oma telefonis pärast esimest või teist kutsungit väikest klõpsu — see kõlab vahel nagu hetkeline leviauk või tundub, justkui keegi teisel pool vastaks, kuid kutsumine jätkub —, siis tead, et su numbrit jälgitakse. Kui ei usu, proovi näiteks oma ema, isa või, veel parem, vanaema telefoniga: kui nad on korralikud ja ausad inimesed, siis neil kohe kindlasti ei ole seda klõpsatust. Aga sul on. See tähendab, et oled liiga tihti valede inimestega suhelnud.
Rass oli jõudnud raudteeviadukti alt läbi ja kõndis, kaks kätt taskus, Lindude puiestee poole. Ta vaatas iga natukese aja tagant telefoni, teadmata isegi, miks. Ka seekord polnud viimase kahe minuti jooksul tulnud ühtegi kõnet ega sõnumit. Suitsud olid otsa saanud. Ta valis oma esimese kiirvaliku. Telefon kutsus. Tema uuel SIM-kaardil oli kümmekond numbrit. Ainult omad inimesed. Pärast pikka kutsumist vastas tuttav hääl. Uimane, aga siiski elus.
Ja ikkagi kostis see kuradi klõpsatus.
«Tsau. Jälle liinil. Sa oled linnas praegu... ?» küsis Rass telefonilt kiiresti. «Mis teed seal?... Millal laekud?... Kurat, ma pean sinuga üht asja rääkima... Ma ootan rajoonis siis. Davai.»
Ühtki sõnumit ei tulnud ka selle kõne ajal.

Mõssa telefon kutsus pool minutit kuskil põrandal. Algul oli pohhui, aga pikapeale hakkas helin närvidele käima. Oli päikesepaisteline pärastlõuna, ta vedeles mingis mõnusalt laias voodis ja selle magamistoa ribikardinaid liigutas põrandaventilaatorist tulev tuuleke. Enam-vähem aknasuuruse ekraaniga plasmateler näitas hääletult Eurosporti. Mõssa vedeles voodis ja see esmaspäev meeldis talle. Ta tõesti ei viitsinud ühtegi kõnet võtta ja seetõttu vandus ka enda lollust, et oli telefoni üldse sisse unustanud. Pealegi veel sellisel puhkepäeval.
«Muska, ära võta,» ütles tüdruk, kes, pea poisi rinnal, tema kõrval pikutas. Aga see lause oli viga. Kui plika oleks seda venda kauem tundnud, oleks ta teadnud, et alati, kui sa tahad Mõssat midagi tegema sundida, siis ütle talle: «Ära tee seda!» Nii töötas see juba lapsest peale. Rass teadis. Aga tüdruk Viimsist oli temaga koos alles teist korda.
«Oota, ma vaatan...» ütles Mõssa.
«RASS6 EMT helistab, vastan?» küsis telefon.
«Muskaa...» tahtis tüdruk omakorda telefoni enda käsutusse saada, et see neid rohkem ei segaks.
«Oota korraks,» ütles Mõssa ja võttis kõne vastu: «Räägi!»
Tüdruk, kes seekord tähelepanukonkurentsis telefonile kaotas, toetas pea uuesti kuti rinnale. Ta kuulis, kuidas hääl iga sõna ajal vibreeris. Mõssa sees surises väike mootor. Kõrval oli kõdi ja see tegi tüdrukule natuke nalja.
«Kle, ma vabsee Viimsis praegu... Eraasjad, tead, tehasest on vaba... Ei noh, ma jõuaks alles paari tunni pärast, kui tulema hakkan... On tähtis või? Davai!»
Mõne hetke pärast kadus selle kena kolmekorruselise eramu eest välgukiirusel üks tumesinine viiene bemar. Tüdruk vaatas aknast seda vilinal kiirendavat masinat, kuni see teed mööda kõrvalmaja varju kadus. Seejärel tõmbas ta kardinad akna ette ja pani riided selga.

Keegi poistest ei jätnud pärast detsembri sündmusi oma vana numbrit alles. Välja arvatud Aivo, kes ootas jätkuvalt ühte kõnet, mis pidi talle kohe suure summa sisse tooma. Isegi Ruslan, kes suutis ka seekord oma käed puhtad hoida, võttis kasutusele uue kõnekaardi. Kui vahel rajooni majade juures, õhtul klubis või nädalavahetusel mõnes baaris tervitasid Rassi ja Mõssat tuttavad näod, püüdsid poisid neid kontakte võimalikkuse piires vältida.
«Ei tegele enam,» oli põhiline vastus sõbralikele tervitustele.
«Mine nahhui,» oli harvemini kasutatav vastus.
Seda kõike vältida oli praktiliselt võimatu.

Samal ajal, rajoonist kaugemal, aga mitte Rassi ja Renita korteris, vaid teisel pool kesklinna ühe väikese puumaja teise korruse kööktoas olid suhted jõudnud järjekordsesse kirgede haripunkti.
«Kas ma ÜTLESIN, et MÜÜ TELEKAS SOTIGA MAHA!?» kriiskas 17aastane plika keset tuba, pisarad silmis nagu mustlasmutil, kellelt on leierkast leti pealt tuuri pandud.
«Sa ütlesid, et MÜÜ MAHA! See oli vana SITT... rohelise pildiga!»
«Sada krooni... Ma ütlesin SAJA KROONI EEST või??»
«Ei noh...»
Poisi kaitsekõne argumendid olid otsas. Kuid mitte kõik. Need, kes teda kauem tundsid, oleksid võinud pea anda lause eest, millega see kutt hetke pärast lagedale tuli. Tõenäoliselt oli ka tüdruk seda juba mitmel eelmisel korral kuulnud. Aga see ei vähendanud poisi salarelva kõigutamatut kaalu. Tüdruk vaatas poissi nii ahastava näoga, et too tundis edasilükkamatut kohustust seda pääseteed veelkord meelde tuletada:
«No saadaru, mul peaks kohe see kõne tulema, me saame vähemalt kaks kümpi!»
Tüdruk ei osanud enam naerda ega nutta.
Aivo oli naljaka välimusega: pika nina ja kitsaste huultega noor kutt. Tüdruk oli tumedapäine väike kuradike nagu kõik Rassi naised ja ei olnud ilus ega kole, sale ega paks. Natuke armas — kui siis —, aga ka seda mitte palju. Rass ei tea tänaseni, kuidas sai juhtuda, et need kaks teineteise leidsid. Aga täna poleks sellest teadmisest ka enam kasu.
Igal juhul vaatas tüdruku tigedaks nutetud nägu poissi, kelle pilk eksles närviliselt mööda tuba. Tabades pausi, kui tüdruk uuesti karjuma hakata ei jõudnud, lisas poiss ruttu: «. . . Ja SIIS elame MINU raha eest, kui see tuleb!!»
«Aivo, kurat, KAUA ma RÄÄGIN sulle: NII EI SAA ELADA!»
«Kurat, kui ÄRI teed, siis ongi vahepeal nii, et EI OLE pappi... ja kui TULEB, SIIS tuleb KORRALIKULT...»
Kõik, kes äri teevad, teavad, et nii on. Või vähemalt Aivo arvas, et teavad. Ja et nii on. Kurat neid naisi võtku! Ainult vinguvad ja õiendavad. Suurtest rahadest ei tea nad sittagi! Muidugi, kui aus olla, ei teadnud ka Aivo suurtest rahadest sittagi peale selle, et jõulude ajal olid sõbrad rajoonist nädalaga päris kena klotsi kokku ajanud, kuid selle raha praegune omanik oli veel hägusem kui tema trussikupesuvesi.
Kas jutt korralikult tulemisest või mingi muu asi ajas tüdruku veel rohkem endast välja: «Äri, äri... MILLAL su ärist VAREM kasu on olnud? Aastavahetuse ajal, siis kui politsei mu pesusahtlisse tuhnima tuli ja lillepotid läbi sonkis, SIIS OLI ÄRI, JAH?!»
«No türa, see oli Rassi SÜÜ!» hüüatas Aivo solvunult.
Ja ta ei valetanud. Muidugi oli see detsembrikuine jama Rassi süü. Ja sellest kõigest on väga kahju. Aga see, et sa, mees, selle teleka 100 krontsiga maha müüd, on selle süü, et sa oled loll. Näiteks Perve ja Kruusa ristil on kodutehnika komisjonipood. Oleks küsinud mult või Tallilt numbri ja vabalt oleks saanud lambid ja kaitsmed sinna müüa. Igast selle elektroonilise kraami. Ja kõlari ja äkki kasti ka. Nahhui, Tall müüs veebruaris vana puitkastis mustvalge sinna 300.− eest, kuuesajaga seisis kaks nädalat letil ja läks! Tavalise kahesarvelise toaantenni eest saime juba 80.−. Aga noh, mis ma lollile räägin.
(Vabandust.)
«See oli AINULT RASSI SÜÜ!» rõhutas Aivo veelkord.
Kahe teibitud akna vahel hakkas päikesepaistel sumisema esimene kevadine kärbes. Tuhatoos põrandal oli peaaegu täis. Diivanilaual vedeles läbipaistvast plastmassist välgumihkel ja viimased kolm Red & White’i.
«Tead, ole lihtsalt vait...» ohkas Säde ja istus karjumisest väsinuna diivanile maha.

Talis ja Janar istusid sealsamas keldritrepil, sõid sihvkasid ja vaatasid värske värvi kuivamist, kui Rass saabus. Mingit ülevoolavat rõõmu selles kohtumises ei paistnud. Rass küsis naljatades ratta ja Janari kiilaka pea kohta. Talis ütles, et turunõudlusest tingitud värk. Jann ei öelnud midagi. Rass rääkis midagi oma koolist ja Janar vastas midagi saabuva suvepuhkuse teemal. See, kuidas kellelgi vahepeal läinud oli, tuli samuti ettevaatlikult teemaks. Näiteks Janari kolimine. Et mõned asjad vaja veel tuua. Et viiendal korrusel keskmine uks. Korter 29. Normaalne. Talis oli möödunud kuul liivapritsiga puhtaks teinud ühe vana Volvo, mis nüüd kutseka töökojas ülevärvimist ootas. Mingi 88. aasta laibakäru kerega. Kuidas teistel ka läinud on? Ei tea. Suht tasapisi. Jann ei lisanud ka sellele teemale midagi. Midagi huvitavat ka juhtunud on? Ei tea. Üsna tavaline. Jah. Muidu, kuidas elu on, vaikne?
«Oot, mis mõttes vaikne?» küsis Tall järsku teisel toonil ja puhus põsetäie sihvkakoori keldrisüvendisse. Jann silmitses oma lapikuks muljutud L&M i pakki, kägardas selle kokku ja poetas selja taha lillepeenrasse. Märtsikellukesed õitsesid.
«Noh, tead küll...» ütles Rass vaiksemalt.
Talis heitis selle küsimuse peale oma vanale sõbrale tõsise pilgu.
«Pärast selle muti põlemist küll,» vastas ta mõne hetke pärast.
Järsku laskis Janar kuuldavale valju naeru. Parastava, kahjurõõmsa ja kriiskava. Nagu lasteaias, siis kui õues märkasid, kuidas mõni sõimetatikas liivakastis sukapüksid tumedaks kuses. Rass ja Tall vaatasid ehmunult Janni poole. Too vaatas sõpradele otsa, nagu poleks midagi juhtunud, ja ütles naeru alla surudes: «No täitsa zajebiss lugu ju...»
Rass unustas Renita, lapse ja otsa saanud suitsud ning tundis, kuidas ta nina sügeleb. Samal ajal hakkas helisema Talise telefon. Tall võttis kõne vastu ja rääkis ära pool lugu kohe kuuldavast naljast:
«Hallo... Misasja? Paljuga müüsid?... Idikas... 500 annad tagasi, siis saad. No tavai. Tule rajooni.»
Tall vaatas kõne lõppedes veel viivuks ekraani ja turtsatas naerda. Rass ja Jann silmitsesid küsivalt sõpra, kes endiselt millegi üle tobedalt muheles.
«Tševoo, noh?» küsis Rass lõpuks.
«Maailm on lolliks läinud,» irvitas Talis. «Aivo müüs Säde teleka sotiga maha ja tahab nüüd 300 juurde laenata.»
«Türa, ta süstib, et tal kunagi klotsi pole vä?» irvitas Jann.
«Rahajamad käivad alati Sädega kaasas,» ütles Rass, kuid Aivost kahju tal ei hakanud. Aga mingi vastikult tuttav olukord peitus selles kõnes küll. Kuigi, no kurat! Sotiga ikka telekat ära ei annaks.

Tegelikult polnud kellelgi põhjust rahadega hõisata. Talisel oli pidevalt mitu rauda tules, aga eluolu sellest ei paranenud. Gaasiballoonist, kompressorist ja toruvoolikust liivapritside ehitamine ja nende rendile andmine oli üks paras nuss. Liiatigi läksid need sageli teiste tüüpide käes katki. Et Vectra oli alles kohtuotsusega politseist tagasi saadud, ei olnud ta vahepeal saanud transpordi puudumisel pritsiäriga aktiivselt tegeleda. Kuigi tööstuskooli garaažis ta ikkagi aeg-ajalt midagi nendega mässas. Jalgrataste ja telefonidega teenis enamasti vaid kolmekohalisi summasid, sest suurema töö tegid ära mustlased, täikakaubitsejad või mõned teised sarnased edasimüüjad. Metalli kokkuostu viimine oleks toonud leevendust ainult sel juhul, kui saak olnuks linttraktor, mis ise kohale sõidab. Või kui oleks õnnestunud saada enda kätte prügiveomasin, millega linn öösel konteineritest tühjaks korjata, et need hiljem kuskil metsa all tükkideks keevitada. Vaseajad olid neil päevil juba möödas, elektriliinid olid väga riskantsed ning ehitusplatside ja mahajäetud laohoonete rüüstamine ei tasunud ära aja , organiseerimis ja närvikulu.
«Seaduslikku bisnist oleks vaja,» ütles Talis kokkuvõtlikult.
Kui iga viimane kui sajakroonine on tulnud mingi tohutu närvipinge või hea juhuse abil, siis on see nii loomulik, et tähistad iga õnnestunud tehingut nagu esimest palgapäeva. Kuigi tead, et igal järgmisel hommikul sama mure kordub. Ka sel pärastlõunal panid poisid rahad kokku, ostsid rajooni putkast kasti jagu õlut ja neli pakki suitsu ning läksid seda majadest eemale vanade lillemüügipaviljonide äärde lahendama.
«Midagi tuleb välja mõelda,» oli Rass Talisega nõus.
Ka Rass ja Mõssa olid pärast talviseid närvesöövaid sündmusi otsustanud ausaks hakata. Mõssa töötas nüüd pakkijana ettevõttes, mis valmistas mahlu, karastusjooke ja lahjasid long drink’e. Öövahetuses teenis ta 27 krooni tunnis. Kui esimestel töötundidel kastidest virn tsehhi valvekaamera ette laduda, võis ka end liini ääres muretult täis juua ja kasvõi hommikuni suitsu teha.
Rass oli jaanuaris viinud oma lühikese koolipoisi-CV mitmesse bensiinijaama, proovinud linnaosa postkontorisse lehevedajaks, käinud kuulutuse peale vestlusel Lõuna Kaitsejõudude kutsealuste osakonnas, et sõjaväekutsete kohaletoimetamisega veidigi ausat palka teenida, kuid juhilubadeta alaealise poisikese tööjõudu ei vajatud kusagil.
Hea juhus saabus aga vanade Econexi-tuttavate kaudu, kes õnneks polnud kuulnudki poisi kohtuprotsessist ja kes endiselt Rassi kui tublit töölist meeles pidasid. Jaanuaris ja veebruaris sai poisi tööks käia jäätunud märgaladel hundinuiataimede biomassi korjamas. Märgala on madalal vesisel pinnasel kasvavate spetsiifiliste taimede ökosüsteem. Biomassi korjamine tähendas, et kümmekond juhutöölist kakerdasid pikkadel puusuuskadel jäätunud mätaste vahel, hoides ühes käes musta prügikotti, samal ajal teise käega hundinuiade tumepruune tõlvikuid murdes. Seda saab teha ainult külmadel talvekuudel, miinuskraadidega, sest muul ajal on võimatu jalgsi märgalale pääseda ning tõlvikud pudenevad kevadpäikese käes tolmuks. Palk oli kaks krooni korjatud kilo eest. Seda oli täpselt nii palju, et Renitale sõbrapäevaks üks suur pehme karumõmm kinkida, teda kahel korral kinno viia ja ühel korral linna jalutama kutsuda. Makstud sai ka SKV keldriruumi detsembrikuu rent ja ettemaks ning vahendustasu nende praeguse korteri eest. Kuid see oli ka kõik. Raha oli otsas. Aga raha oli vaja.
Lehma eest saaks viis tuhat krooni.

Need kaks tüdrukut, kes juba teist tundi oma väikeste seljakottidega mööda maanteed kodualevikust kaugemale sammusid, lehma turuväärtust ei teadnud. Talis oleks teadnud küll, palju võiks lehma eest saada, kuid ei Talisel ega ka kellelgi teisel polnud aimu, et need tüdrukud üldse olemas on. Aga teadmised polegi alati tõde. Täpselt seal, poiste linnast paari tunni tee kaugusel, hääletasid mööduvaid autosid kaks vene keelt kõnelevat neidu.
Te teate neid tüdrukuid juba põgusalt.
Hääletamine selles piirkonnas oli tol aastal raskendatud, sest kohaliku rahva suus liikusid jutud piirkonnas tegutsevatest autoröövlitest, kes masinate peatuma saamiseks kasutavad peibutiseks noori tütarlapsi. Kui auto kinni pidanud tüdruk juhi tähelepanu võitmiseks temaga rääkima hakkab, tormavad põõsastest või bussiootepaviljoni varjust välja mehed, kes põhitöö ära teevad. Torkehaavadega heatahtlikud sohvrid leitakse mõne nädala pärast maanteekraavist. Kui palju neis juttudes tõde on, ei oska öelda. Vaevalt et kumbki tüdrukutest neid külalegende üldse kuulnudki oli.
«Юлька, посмотри! Лошадь!» ütles poisipeaga blondeeritud plika.
«Какая на хуй лошадь, это корова,» vastas teine. Ilmselt ka vanem ja arukam.
«Ну да, корова,» kordas poisipeaga plika rõõmsalt.
«. . . а нам нужна машина,» ohkas pikemate juustega tumedapäine tüdruk.
Eemalt kurvi tagant hakkas aga kostma tasapisi valjenevat undamist. Maanteeäärsel kraavipervel näksis üksik musta-valgekirju lehm rahulikult kuiva kulu. Mõne aja möödudes ilmus nähtavale peaaegu helikiirusel läheneva sõiduauto siluett. Tüdrukud astusid igaks juhuks asfaldilt teepeenrale. Poisipeaga plika sirutas ülestõstetud pöidlaga käe peatumismärguandeks välja. Lehm ei saanud millestki aru.

Samal ajal istus selles riigis kinni 333 inimest iga 100000 elaniku kohta. See tähendab, et kolm koma kolm promilli rahvastikust istus kinni. Aga tingimisi karistatud Rass, kes oma esimese õllega veel 3,3st suht kaugel oli, istus paviljoni letil, näris Talise pakutud sihvkasid ja kuulas lugu sellest, kuidas tööstuskooli garaažis olev Volvo, mida Talis nüüd maha ärida tahab, üldse turule jõudis. Tall nõjatus vastu paviljoniposti ja lõi juba teise pudeli korgi müügileti ääre küljes lahti. Jann seisis eemal, kuulas teiste juttu, libistas kähku oma pudeli põhjani tühjaks, lõi selle põhjaga vastu lauaplaati, nii et kostis tugev mats, ja ütles: «Persepulk!» Selline nägi välja nende taaskohtumise pärastlõuna.
«Misasja?» pöördus Talis arusaamatult Janni poole.
«Noh... Persepulk, noh.»
«Loll oled või?»
«Ei no öeldakse persepulk, kui pudel tühjaks saab,» selgitas Janar.
«Kes ütlevad?!»
«No öeldakse...»
«Ah mine. . . Sa oled jälle skinhead’idega joonud,» loobus Talis ja jätkas pooleli jäänud juttu: «No ja siis see juuksur, see tibi, onju... see tuli koolis minu juurde, pool suud no ikka räigelt paistes, ja küsis, et kas ma teaks, kellele müüa...»
Rassi mõtted olid aga hoopis kusagil mujal. Märkamatult rajoonis möödunud tunnid ei lasknud unustada seda, mida Renita talle rääkinud oli. Ta oleks tahtnud, et see oleks tulnud nagu hea ja kauaoodatud uudis. Mitte nii, nagu sellel esmaspäeval, pärast teadet, et ta on kohustatud mõne aja rajoonis ema juures elama. Ja isegi kui poistele rääkida, mida see muudaks? Mõssa võiks juba kohale jõuda.
Kuid järgmisena saabus hoopis Aivo.
«Rass ja Tall hakkavad ausat äri tegema,» ilkus Janar rõõmsalt Aivole.
«Oh, päriselt või?» uuris Aivo kohe Talise poole pöördudes.
«Me lihtsalt tahame legaalseks hakata,» selgitas Tall.
«Legalize ganja,» näitas Aivo sõrmedega V tähte.
«. . . Kuigi meil on sada geniaalset plaani, pole lihtsalt seda õiget veel tulnud,» lisas Rass muiates ja süütas juba ma-ei-tea-mitmenda suitsu.
«Oh, oma firma oleks kõva sõna!» võttis Aivo tuld ja küsis Talise pudelist lonksu, mille peale talle maas vedelevaid kilekotte näidati. Aivo võttis kotist pudeli ja korkis selle võtmega lahti.
«... Rajoon räägib, et sa oled ühe tõeliselt vitusuure telekaäri püsti pannud,» irvitas Janar. Aivo tundis kiilaka tüübi alles selle küsimuse järgi ära. Mitte et Aivo nüüd nii loll oleks olnud, vaid Janar oligi juusteta hoopis teine inimene.
«... Ja et sina oled skinhead’iks hakanud?» küsis ta Jannilt vastu.
«Heil Teler!» hüüdis Jann selle peale. Kõik peale Aivo naersid valjusti. Aivo naeris ka, aga vähem, ja oli edaspidi lihtsalt vait, nagu Säde oli enne käskinud. Vaikust ei jätkunud aga kauaks, sest lillepaviljonidest mõned meetrid eemal peatus üks undava mootoriga sitane (passis: «TUMESININE METALLIK») bemar. Mõssa — kohe näha, et hästi puhanud ja reibas — astus autost välja:
«Privett, mehed! Ma tulin praegu Piibe kaudu tund nelikend neli.»
«Normaalne,» olid mehed nõus.
Mõssa viiese esiosa ja külgi kattis paks maanteepori. Udukaid põlle seest ei paistnud. Numbrimärgist parem ei räägikski. Ilmselgelt ülisuurel kiirusel prillidesse takerdunud suuremad putukad ja väiksemad linnud oleksid nii mõnegi liblikakorjaja kollektsioonile silmad ette andnud. Tuuleklaasi läbipaistvusele vihjas tagasihoidlikult ainult jälg juhipoolse kojamehe trajektoorist.
«Millal sa viimati pesulas käisid?» uuris Aivo.
«Kui talvel ei pese, siis ei hakka roostetama,» selgitas Mõssa, kes oli alati oma bemmiga väga rahul, «... ja hui ma viitsin maksta selle eest, kui paari tunni pärast on sama sitane.»
Pärast kolmandat õllet oli Talis veendunud, et autopesulad on maailma kõige tulusam äri, sest selleks pole vaja muud kui ruume, vett ja kahte kaltsu. Pärast neljandat õllet arvas Rass, et suure sularahakäibe ja kontrollimatu klientide hulgaga ettevõte annab võimaluse sealt läbi liigutada mis iganes summasid ja et sellist äri oleks neil juba detsembris vaja olnud. Aivo arvas, et tuleb teha automaatpesulate võrgustik, kuid loobus plaanist, kui selgus, et Statoil on juba temast ette jõudnud. Janar ütles, et kuna Rass ja Mõssa on alaealised kurjategijad, Talis on liivapritsi-FIE ning Aivo on lihtsalt Aivo, siis tema on ainus puhas poiss, kes peakski olema pesula juriidiline omanik. See tundus mõistlik argument. Tall helistas Ruslanile, kellele kuuluv garaažiboks oli ainus koht, mis võimaliku tulevase pesulana poistele silme ette kerkis.
«Privet! U nas bisnesplan. Tvaju garaaža naada.»
Sellest lühikesest kõnest piisas. Veerand tunni pärast jäi Mõssa auto kõrval seisma linna poolt tulnud hõbehall Civic. Palun saage tuttavaks — meie hallipassimees Ruslan.
Nahktagi all kandis ta lumivalget palmikutega kampsunit. Ta tumedad tihedad juuksed olid geeliga üle pea kammitud. Tõeliselt usaldusväärne välimus oli märk sellest, et Ruslanil oli olnud müügipäev. Nimelt oli ta päev läbi proovinud maha parseldada Rolexi käekelli, mida ta ise ostis ühelt rajoonis elavalt poola rekkamehelt tükihinnaga 80 krooni. Ta oli passinud RemaMarketi parklas juba varavalgest alates, et tabada esimesi turiste, kes, nagu ikka, koos hommikupäikesega odava alkoholi järele ärkasid. Tal oli keskpäevaks õnnestunud rahaks teha kaks Rolexit müügihinnaga 800 krooni, puhaskasumiga 1440 krooni. Sel pärastlõunal istus Ruslan bussijaama kasiinos ning oli oma majanduslikust nullist vaid paarisaja krooni kaugusel, kui Talise kõne ta päästis.

Kevadõhtu jahe kargus langes rajooni paneelmajade kohale. Talvel liivatatud tänavaäärtest keerutas tuul üles peenikest tolmu. Siin-seal oli paksu porikorra all peidus veel sulamata jäätükke. Lindude puiestee külmsinakas tänavavalgustus hakkas tumeneva taeva taustal helendama ja selle tulemusel joonistus õhtuse linnamagistraali äärde kesklinna juhatav valguskett. Kaugemalt, raudteeviadukti juurest kostis raskete kaubavagunite ümberhaakimise metalseid kolksatusi. Kuskil seal lähedal heitsid punastes märgutuledes kõrged korstnad endast välja õhtutaevasse sumbuva suitsuvine. Kortsus ajaleht laperdas krabinal prügikastide juurest üle sõidutee. Sügisel paneelmajade soojasõlmedesse sündinud hulkuvad kassid olid lõpetanud oma õhtusöögi kalajäänustest, mille keegi lahke perenaine oli neile konteineri kõrvale jätnud. Tühjad õllepudelid ootasid paviljoniletil oma igaöist väsinud leidjat. Sealsamas maas vedelesid kilekotid, suitsukonid, millest mõnest oleks saanud veel mitu head mahvi, ja sihvkakoored, mis jäid maha poistest, kes üle mitme pika aja jälle kodurajoonis kohtusid.
Teised olid juba lahkunud. Mõssa ja Rass ajasid auto juures juttu. Vennad rääkisid pikalt Rassi koolist, kuhu ta nii harva jõudis, toredatest klassikaaslastest, kellega võiks kuhugi välja sõita, perverdist direktorist, kes vanemate klasside tüdrukuid käperdas, ja sajast muust väiksest asjast. Mõssa rääkis, kuidas ta oli tutvunud tüdrukuga, kes Viimsis lapsehoidjana töötab. Kuidas uues firmas on üks vahetuseülem normaalne, aga teine täielik urood. Kuidas vanamees joob endiselt õhtuti neli õlut enne uinumist ja solvub, kui selle kallal norida. Nad rääkisid veel kriminaalhooldajatest, SKV rendivõlast ja naljakatest vene plikadest, kelle Mõssa maanteelt peale korjas ja kes talt lõpuks itsitades telefoninumbri olid küsinud. Aga see kõik ei olnud üldsegi põhjus, miks vennad kauemaks juttu ajama jäid.
«Mis sa rääkida tahtsid enne?» küsis Mõssa lõpuks.
Rass mõtles. Vahepeal, kui väga ka ei tahaks, tuli ikkagi ette olukordi, kus ta tundis, et peab kellegagi rääkima. Ja Mõssa oli ainus inimene, kes teda maast-madalast ehk, nagu Rass ütles, «tatist peale» tundnud oli. Need olid need korrad, kui Rass tundis, et ta ei oska üksi. Et ta ei taha üksi. Nagu selgi päeval, kui ta Renita juurest minema kõndis. Ta ei teadnud isegi, miks ta alati, kui jamaks kiskus, ikka ja jälle end oma vanast kodukohast leidis. Aga rajooni jõudes, tagasi jõudes, oma vanu sõpru nähes, sai ta aru, et kui väga ta ka ei prooviks, ei olnud need inimesed, kes temast aru saaks. Sest see oli mure väljaspool diile, haltuurasid ja rahategemisplaane. Väljaspool seda kõike, mis teda vanade sõpradega ühendas.
«Ma pean Raja juures elama septembrini,» vastas Rass.
«Häh, mingi haige seadus?»
«Umbes nii.»
«A mis Renita ütles?»
Rass sügas kohmetult nina ja tegi, nagu haigutaks. Unest oli tegelikult asi kaugel. Lihtsalt ebamugavusliigutused. Bemmi tagaistmel vedeles avatud L&M i plokk. Rass võttis uue paki lahti ja lõi nipsuga pooled sigaretid välja. Üks sigaret hambus, viskas ta avatud paki käigukangi kõrvale. Mõssa pakkus vennale tuld.
«Renita ütles, et ta ootab last.»
Mida Mõssa selle peale esiteks öelda tahtis, ei tea keegi. Aga pärast mõnehetkelist üllatuspausi, kui ta ka enda suitsu põlema oli saanud, küsis ta justkui muuseas:
«Sinu last või?»
Rass noogutas.
«Jah... Kolmas kuu.»
«A kust tead, et sinu?»
«Lihtsalt tunnen,» ohkas Rass.
Poisid istusid autos nagu sadadel kordadel varemgi ja puhusid mõnd aega vaikides suitsu läbi avatud akende kevadöösse.
«Mis sa teed siis nüüd?» küsis Mõssa.
«Ma ei tea.»
«Tahad ööseks autot?»
Rass ei teadnud ka seda. Ta vaatas rajoonimajade öös helendavaid aknaruute ja mõtles kõigile siin veedetud aastatele. Kui palju ta on nende aastatega muutunud. Ja kui palju need inimesed, kellega ta koos lapsepõlve veetis, on muutunud. Aga rajoon pole muutunud. Need tänavad ja majad ei allu ajale. Need väiksed viiekorruselised siin suurte üheksakordsete külje all ei kao kuhugi. Paneelseintesse lubjakiviga kraabitud kirjad, roostetavad prügikastid kitsastel künklikuks lagunenud sõiduteedel, betoonist kaevurakked rohtukasvanud liivakastides — kõik jääb samaks ning säilib kauem kui need, kes siin on kasvanud. Ma teen ükskõik mida, et mu lapsed saaksid kasvada normaalsemas kohas.
«Ei taha. Ma lähen Renita juurde koju,» vastas Rass pärast pikka pausi.
Mõssa keeras võtit süütelukus. Mootor urises käima. Supakas pagassis hakkas peksma rütmi väiksematest salongikõlaritest tuleva elektroonilise vile ja vibreerivate süntesaatorisaundide taustaks. Rass toetas kukla peatoele, sulges silmad ja mõtles, et see pole ta elu, vaid film, millel on valmiskirjutatud lõpp.
Meie elu stsenaarium on need toimikud kusagil arhiivis.
Meie elu soundtrack on muusika nendes kõlarites.
Ma tahan magada.
Et hommikul oleks parem.
Aga pole aega.