Sass Henno taust ja tee kirjandusse ei ole traditsiooniline eesti kirjaniku tee, kus, olgem ausad, massikehana domineeris veel hilise ajani eesti fillist vareenikunäksija, kelle eluvõõrad ja ometi kõikemõistvad silmad vaatasid läbi elevandiluust torni akende. Sisenemine «eesti kirjandusmaastikule» tähendab arvatavasti rohkemat kui iiveldama ajavat sõnakõlksu, see tähendab ka iiveldama ajavat reaalsust. Kultuurijuttude varjus sumbunud tiigis kihavaid inimsuhteid, kontakte, kadedust, intriige, mis saadavad üheksat kuud sompu, lörtsi ja hämarust. Kõlab depressiivselt? Seesama «kirjanduselu» ja «kirjandusmaastik» kipuvad käärima just siis, kui palju keskpäraseid, ent ambitsioonikaid kirjutajaid trügib õlg õla kõrval kulka stipi sabas ja arvutab kiivalt trükitud ridade arvu põhjal ligemese honorare. Ei suuda Sass Hennot ja tema põlvkonda sellesse maailma kuidagi ette kujutada. See on üks muutunud olukorra häid kõrvalnähtusid. Rõõm kaduva traditsiooni haual.
Kristi Eberhart, Eesti Päevaleht 14. mai 2005